08 Märts 2006
Postitas: Pisi-Pisi. 8. March, 2006
Teinud eriti midagi ei ole, aga juttu rääkida tahaks ikka. Mossitaksin siin siis veidi teemal “Tobe mina”.
Kõigepealt on mul suurusehullustus peal – kõik enda tehtud asjad kipuvad nii suured tulema, et kui rase oleksin, mahuksin ka sisse. Aga ei ole ju rase veel! Koon omale kampsunit ringvarrastega, esitükk saab kohe-kohe valmis, proovisin selga ja mis selgus – SUUR. Ja mina tahtsin teha sellist eriti liibuvat kampsunikest. 
Ja mehe kampsunil tuleb tükk alt ära võtta, hetkel on see talle peaaegu põlvini.
Siis olen ma krooniline asjade kaotaja – peamiselt unustan bussi. Mul on lausa oma kindel buss, kuhu mu asjad jäävad, nimelt Vändra-Tallinna buss pühapäeva õhtuti. Sinna olen jätnud ma ühe või kaks kinnast ja viimati jätsin sinna oma mütsi. Ühesõnaga, täielik tuulepea. Uus müts on vaja teha. Järjekordselt, sest ilm keeras jälle külmaks. Ma siis proovin see kord olla targem ja teha paksem müts.
Käisin üleeile Liannist lõngu ostmas ja kuna mul on sooduskaart, siis avastasin tšeki pealt, et soodustus jäeti panema. Seda üldse ei mõelnud, et kuidagi maru odavalt sain. Tulemus – kogu kraam löödi uuesti kassast läbi ja pidin 100 krooni juurde maksma.
Koolis on pärliloomakesed ülipopulaarseks muutunud ja nüüd on jutt, et nendest koolilogo või meene vms teha 
Nu vaatab seda asja, ma kahtlustan, et see on vaid jutt. Muidu saaksin ma ju lausa rikkaks
Pärliloomadest veel nii palju, et vajalikke asju pole kunagi poest saada. Tiimarist käin ma muidu traati ostmas, aga otse loomulikult on nii, et kui mina sinna sisse astun, on kauba vastuvõtt ja vajalikku asja riiulis pole 
Ja siis, kui lõpuks on, pole seda värvi, millega ma enne tegin. Häda ja viletsus 
Ah, aitab nüüd küll sellest halast, lähen parem poodi ja siis ühikasse ja siis hakkan kuduma ja siis… 
Kommentaarid
Jäta kommentaar